A poet is somebody who feels, and who expresses his feeling through words.
This may sound easy. It isn’t.
A lot of people think or believe or know they feel- but that’s thinking or believing or knowing: not feeling. And poetry is feeling- not knowing or believing or thinking.

Almost anybody can learn to think or believe or know, but not a single human being can be taught to feel. Why? Because whenever you think or you believe or you know, you’re a lot of other people: but the moment you feel, you’re nobody-but-yourself.

To be nobody-but-yourself—in a world which is doing its best, night and day, to make you everybody else—means to fight the hardest battle which any human being can fight; and never stop fighting.

As for expressing nobody-but-yourself in words, that means working just a little harder than anyone who isn’t a poet can possibly imagine. Why? Because nothing is quite as easy as using words like somebody else. 
We all of us do exactly this nearly all of the time—and whenever we do it, we’re not poets.

If, at the end of your first ten or fifteen years of fighting and working and feeling, you find you’ve written one line of one poem, you’ll be very lucky indeed.

And so my advice to all young people who wish to become poets is: do something easy, like learning how to blow up the world—unless you’re not only willing, but glad, to feel and work and fight till you die.

Does this sound dismal? It isn’t.
It’s the most wonderful life on earth.
Or so I feel.

e. e. cummings

(via deadlysick)

(via greyfaced)

(via aneurymx)

(via aneurymx)

uus EP on kuld

rubriigist mõttemängud

(via gyx)

(via kushandwizdom)

Küüned valjult vajund selga.

Ihust ja hingest tahan luuletada, 

nii, et rinnust välja annab tirida,

mis varjul meeles või keeles.

Sõna päris alles siis,

kui läbind filtri südames.

Oh, antaks jõudu, vajuda

läbi mustja mulla

sinna kogu oleva südamesse,

õhku paiskuda kui hingelind,

et hoitaks mind, saaks toitu 

mu viimne elumõtteviiv.

Kui oleks valida vahel

taeva heleda ja tumekosmose,

võtaksin hõbevalge,

et neelaks sütt mu sisemus.

Vale-Midase silmakoopas

kõik, mida puutud,

pudeneb tuhaks.

Tuult ei püüa,

isegi kaljukindlal väljal.

Läbi sõrme libiseb šanss,

miks kingiti avanss?

Kõrgehäälse rõõmu pooltoonid - 

kibeduse naer on hukatus.

Kata kõrvad, liig isiklik akustika.

Petlik oled, lootus, ei saa

surematuks püüe mõõta

klaasi niisklibedat vett.

Jumaldan, et elus kõik vaid inimlik.

Mis me eksituse hind?

Kullast ilma jäi üks vana hing.

Armund silmal kilepilk.

Tule leia mind tuletuhast,

kohtume valevalge vihas.

vasaku kõrva kuulmekaja

viivuks alles ainult kanal

mida mööda libiseda

alpinist

ilma nukkideta

tugedeta

jooksed kahte lehte 

paksult hullund halast

ainult armuharmoonia

heli kukub arooniad

küpsed nagu õunad

sinilill karjub

nii et 

leevike jääb varju

kulu ei põle

sest mind miski ei kõrveta

nii ahnelt nagu tuli

koni õgib

ainult üks suudab 

süüdata

(via a-bstrakt)

Jeanette Winterson